Jälle vürst Gvidon käib rannal,
hinges muremõtteid kannab.
Näe seal virvendavas vees
ujub valge luik ta ees.
"Tere vürst, miks on su silmad
sumedad kui sompus ilmad?
Ütle, mis teeb kurvaks sind?"
pärib luigekene-lind.
Vürst nii kostab kurva moega:
"Piinab mure mehepoega;
tahaksin, et oleks mul
muremõtteist vaevatul
ime, mis on imest suurem:
kasvab kuusk ja kuuse juurel
orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab.
Pähkleil aga, mis ta avab,
kuldsed koored sätendavad,
tuum on selgest smaragdist.
Kuid see luiskejutt on vist?"
Luik, see valgekaelaline,
kostab: "Olemas see ime,
millest räägib rahvasuu.
Hästi, vürst, mu sõber truu,
ära tusast palet näita,
rõõm on sinu soovi täita."
Kuuldust rõõmutsemas meel,
vürst käib jälle koduteel.
Kodus näeb: just nagu soovis,
kõrge kuusk on lossihoovis,
orav vaatab kuuse alt,
pureb pähkleid usinalt,
siia koorte kuldsed killud,
sinna smaragd-tuumad pillub,
rõõmsalt pähkleid praksutab,
ise laulu laksutab,
et kõik ristirahvas kuuleb:
oi te tuuled, meretuuled ...
Seisis, vahtis vürst Gvidon:
"Noh, see ime alles on!
Oi sind, luike - saagu sulle
osaks sama rõõm, mis mulle!"
Hiljem oravale veel
vürst kristallse maja teeb,
valvurid seal kaitsma maja,
määrab tööle kirjutaja,
kes seal rangelt korda peab,
pähklid loeb ja virna seab.

Vahel vee ja vahel taeva
lauge laine kannab laeva,
valged purjed mastipuul,
purjedesse puhub tuul.
Kaljusaarel mere süles
linn kui ime kerkib üles,
suurtükk kõlab üle vee,
võõraid külla kutsub see.
Mis siis muud, kui maale astu!
Vürst Gvidon neid võtab vastu,
söödab neid ja joodab neid,
nõuab nendelt vastuseid:
"Kust toob tuul teid? mida veate?
Kuhu kaarde purjed seate?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
doni täkud täitmas lasti,
kauplesime usinasti,
nüüd meil üle merevee
ees on kauge meretee:
teispool kaljusaart Bujaani
külastame tsaar Saltaani."
Vürst siis teele saadab neid:
"Kandku pärituuled teid!
Külastades tsaar Saltaani,
öelge: kummardades maani
teda tervitab Gvidon,
kes siin valitsejaks on."

Hüvasti siis võõrad jätsid,
jälle merele sealt läksid.
Vürst käib rannal - luik ta ees
ujub virvendavas vees.
Palub vürst: "Ma jälle sinna,
mere taha ihkan minna ..."
jälle tiivad tõstis veest,
luik ja kastis vägimeest,
kärbseks muutus samal viivul
vürst ja kadus tuuletiivul,
jõudis laevale ning paos
oli kitsas mastipraos.

No comments: