Merel tõuseb, vajub voog,
lendab laev, mil sees on hoog,
külastama tsaar Saltaani
teispool kaljusaart Bujaani.
Näe, kui kallis taeva-and
juba paistabki see rand.
Mis siis muud, kui maale astu!
Tsaar Saltaan neid võtab vastu.
Lossi sammuvad kõik reas,
sääskki lendab teiste seas.
Istub keset kulda-karda
tsaar Saltaan ja silub parda,
peas tal särab kuldne kroon,
aga näol on murejoon.
Baabarihha-tsaariema,
kangur, kokk on ümber tema,
istuvad ta kõrval nad,
talle silma vahivad.
Võõrad lauda kutsus ruttu
tsaar Saltaan ja algas juttu:
"Oi te, mehed mere pealt!
kust toob tee? Mis kuuldub sealt?
Head või halba näeb maailmas?
Kas mõnd imet keegi silmas?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
head ja halba hakkas silma,
imet näeb kesk suurt maailma:
seisis meres üksik laid,
ümber laine mühas vaid.
Tühjus igal taevakaarel,
tamm vaid kasvas sellel saarel.
Uhke linn nüüd kerkib seal
kõrgel kaljukalda peal:
müürid, lossid kõrged laiad,
kirikud ja kloostriaiad.
Valitsejaks aga on
selles linnas vürst Gvidon.
Tervitusi toome temalt."
Tsaar ei väsi imetlemast.
Lausub nõnda tsaar Saltaan:
"Teda külastan, kui saan."
Õed ent lämbumas on vihha,
niikui ämmgi - Baabarihha:
sinnapaika jäägu saar,
parem koju jäägu tsaar!
"Noh on imeke ju seegi -
saarel linna nägi keegi,"
kohe ketrama kui vokk
kavalasti hakkab kokk.
"Aga imet tean, mis suurem:
kasvab kuusk ja kuuse juurel
orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab.
Pähkleil aga, mis ta avab,
kuldsed koored sätendavad,
tuum on selgest smaragdist.
See on ime alles vist!"
Paelus ime tsaar Saltaani,
aga mõistes koka plani,
sääsk, see väike kaval vend,
tädi silma puuris end.
Kohkus kokk ja kargas püsti,
kurt ning pime poolenisti.
Sääske püüdma vihahoos
tormasid kõik üheskoos:
"Näe, kus kihulaseroju!...
Oota sa..." Kuid juba koju
oma vürstilinna see
lendas üle merevee.