Vahel vee ja vahel taeva
lauge laine kannab laeva,
valged purjed mastipuul,
purjedesse puhub tuul.
Aga laevnikud kui lummas
laevalael on suures summas,
midagi seesugust veel
nähtud pole mereteel:
tühjal saarel mere süles
linn kui ime kerkib üles,
suurtükk kõmab üle vee,
võõraid külla kutsub see.
Mis siis muud, kui maale astu!
Vürst Gvidon neid võtab vastu,
söödab neid ja joodab neid,
nõuab nendelt vastuseid:
"Kus teid tuul toob? Mida veate?
Kuhu kaarde purjed seate?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
sooblinahad täitmas lasti,
kauplesime usinasti,
nüüd meid üle merevee
idakaarde kannab tee,
teispool kaljusaart Bujaani
külastame tsaar Saltaani."
Lausus neile vürst Gvidon:
"Hüva tuult! Kui mahti on,
minu pooltki tsaar Saltaani
ees siis kummardage maani."
Ammu merele läks laev,
aga, silmis hingevaev,
vürst Gvidon veel seisab rannal,
mõte teda veele kannab.
Näe seal virvendavas vees
ujub valge luik ta ees.
"Tere, vürst, miks on su silmad
sumedad kui sompus ilmad?
Ütle, mis teeb kurvaks sind?"
Pärib luigekene-lind.
Vürst nii kostab kurva moega:
"Piinab mure mehe poega,
soov on isa näha mul,
muremõtteist vaevatul."
Lausus luik: "Sind muudan sääseks,
et sa laeval nõnda pääseks
üle kauge merevee,
peaksid vastu meretee."
Tulles vürsti jalge ette,
samas luik lõi tiivad vette,
kastis vürsti-vägimeest
nõnda, et see nõrgus veest.
Vürsti võluvägi puutus,
kahanes ta, sääseks muutus,
tõusis õhku korrapealt,
merele siis lendas sealt,
jõudis laevale ja pakku
puges ühte mastiprakku.

No comments: