Muinasjutt Tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsusrikkast ja võimsast vägilasest Vürst Gvidonist, ning imekaunist luigest-tsaaritarist

Akna all kord õhtu eel
ketrasid kolm piigat veel
"Kui ma oleksin tsarinna
teeksin võõruspeo, et sinna
mahuks rahvas kõigist maist,"
rääkis vanim sõsaraist.
"Kui ma oleksin tsarinna,"
sõnas teine, "tsaarilinna
ja maailma jaoks siis ma
kanga kooksin üksinda."
"Kui ma oleksin tsarinna
tsaarile siis kingiks ma
poja vägilaste soost,"
arvas noorim asjaloost.

Sai vast nõnda öelda mahti,
uks läks tasahilju lahti,
tulvil sära silmapaar,
äkki tuppa astus tsaar.
Olles õeste jutu ajal
seisnud õues piida najal,
tegi viimaks-kuuldu seal
talle enim meelehead.
"Hästi, ole siis tsarinna!"
lausus. "Mingem tsaarilinna,
enne veel, kui talv on ees,
ilmale too vägimees!
Aga teie, kumbki piiga,
ärge kurvastage liiga,
jätke kodukamber siin,
endaga teid kaasa viin:
üks on kokk ja veini kallab,
teine kangaslaudu tallab."

Lossi mõrsjaga läks tsaar.
Neile järgnes õestepaar.
Tsaar ei teinud pikka juttu,
laulatus nüüd peeti ruttu
ja ta noore kaasa siis
suurde pulmalauda viis.
Olles kurdid pidukärast,
auväärt pulmavõõrad pärast
peekrid veel kord kokku lõid
ja nad pulmasängi tõid.
Kokk on köögis õel ja tige,
kangrul rüpp on nutust lige,
mõlematel meel on must,
tulvil kurja kadedust.
Poega aga noor tsarinna
kandma hakkab, kui veel minna
kahkjaks taeva serv ei saa.

Kuid on sõjaohus maa.
Kaasa käte vahelt kistud,
Tsaar nüüd sadulasse istub,
käsib naist: end hoidku see,
kuni kestab sõjatee.
Seni, kui ta kaitstes riiki
keerutab maa piiril piiki,
aeg saab täis ja saabub päev:
poeg tal ilmavalgust näeb.
Hoiab ema uhke moega
last kui kotkas kotkapoega,
tele käskjalg ennast seab,
rõõmustama riigipead.
Õed ent lämbumas on vihha,
niikui ämmgi Baabarihha.
Enne linnast jõudmist veel
käskjalg kinni peeti teel.
Pea läks teele teine kuller,
kaasas sõnum hullust hullem:
"Maha sai tsaarinna vast;
pole nähtud säärast last,
pole hiir ja pole konn ta,
mingi veider värdjas on ta."