Vürst Gvidon käib mererannal,
jälle hinges muret kannab.
Näe, seal virvendavas vees
ujub valge luik ta ees.
"Tere, vürst, miks on silmad
sumedad kui sompus ilmad?
Ütle, mis teeb kurvaks sind?"
pärib luigekene-lind.
Vürst nii kostab kurva moega:
"Piinab mure mehepoega -
ihkan imet ebamaist
näha linnaväravaist.
Hingel lasub see kui paine:
merel mühama lööb laine,
vesi vahutab ning keeb,
kalda poole otsib teed;
tulvab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest,
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib teiste ees."
Kostab valge luik: "See mure
südant nüüdsest sul ei pure!
Seda imet tunnen-tean
ja sind rõõmustama pean:
kõik need vägimehed merest
on mu vennad samast perest.
Sammud rõõmsalt koju sea
ja neid külla oota pea."

Vürst, kes muretsemast lakkas,
lossitorni läks ja hakkas
silmitsema merd ... Näe, see
järsku mühama lööb vee!
Tulvab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest.
Kahekaupa paigal tammub
rivi ning siis marsisammul
toob nad soldat-kroonumees
linna, käies kõige ees.
Vürst eks troonist alla tõtta,
et neid kõiki vastu võtta.
Talle kõige rahva ees
räägib soldat-kroonumees:
"Käsu andis luik su linna
vaenlase eest kaitsma minna,
sinu kõrval on me koht,
siis, kui kuskil luurab oht.
Sestap olukorra sunnil
igal päeval samal tunnil
väljuvad siin mereveest
nelikümmend vägimeest.
Peagi niisiis kokku saame,
maha jätame nüüd maa me,
meile armsamad on veed."
Ja kõik läksid oma teed.

Vahel vee ja vahel taeva l
lauge laine kannab laeva,
valged purjed mastipuul,
purjedesse puhub tuul.
Kaljusaarelt mere süles
linn kui ime kerkib üles,
suurtükk kõmab üle vee ,
võõraid külla kutsub see.
Mis siis muud, kui maale astu!
Vürst Gvidon neid võtab vastu,
söödab neid ja joodab neid,
nõuab nendelt vastuseid:
"Kus toob tuul teid? Mida veate?
Kuhu kaarde purjed seate?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
mõõgad, saablid täitmas lasti,
kauplesime usinasti,
nüüd meil üle merevee
ees on kauge meretee:
teispool kaljusaart Bujaani
külastame tsaar Saltaani."
Vürst siis teele saadab neid:
"Kandku pärituuled teid!
Külastades tsaar Saltaani
öelge: kummardades maani
teda tervitab Gvidon,
kes siin valitsejaks on."

Hüvasti siis võõrad jätsid,
jälle merele siis läksid.
Vürst käib rannal - luik ta ees
ujub virvendavas vees.
Palub vürst: "Hing ihkab sinna ...
Mere taha käsib minna ..."
Jälle tiivad tõstis veest
luik ja kastis vägimeest.
Vürsti võluvägi puutus
ja ta kimalaseks muutus,
tõusis õhku korrapealt,
merele siis lendas sealt,
jõudis laevale ja pakku
puges suurde mastiprakku.