Merel kerkib, vajub voog,
lendab laev, mil sees on hoog,
külastama tsaar Saltaani
teispool kaljusaart Bujaani.
Näe, kui kallis taeva-and
juba paistabki see rand!
Mis siis muud, kui maale astu!
Tsaar Saltaan neid võtab vastu,
lossi lähevad kõik reas,
kimalane teiste seas.
Istub keset kulda-karda
tsaar Saltaan ja silub parda,
peas tal särab kuldne kroon,
aga näol on murejoon.
Baabarihha-tsaariema,
kangur, kokk on ümber tema,
kolmekesi vahivad
nelja silmaga seal nad.
Võõrad lauda kutsub ruttu
tsaar Saltaan ja algab juttu:
"Oi te, mehed mere pealt!
Kust toob tee? Mis kuuldub sealt?
Head või halba näeb maailmas?
Kas mõnd imet keegi silmas?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
head ja halba hakkab silma,
imet näeb kesk suurt maailma:
kerkib merest saar ja seal
linn on kõrge kalda peal.
Lugu näeb, mis ebamaine:
mühab, tulvab merelaine,
kalda poole otsib teed,
uhab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.
Kahekaupa paigal tammub
rivi ja siis marsisammul
linna läheb, mida nad
vaenlase eest kaitsevad, -
pole ilmas võrdset neile
ustavaile valvureile ...
Ja sind tervitab Gvidon,
kes seal vürstitroonil on."
Meeldis tsaarile see ime.
"Vürstisaart, mis imeline,
külastan niipea kui saan,"
lubas neile tsaar Saltaan.
Õeksed lämbumas on vihha,
aga ämm - too Baabarihha,
muhatab ning räägib nii:
"Eksi meid see jutt ei vii!
Tuleb merest vägi mingi
ja seal kuskil hulgub ringi!
On seal tõtt või valet koos,
imet ma ei näe ses loos.
Kuid ma tean ka tõelist imet!
Kuuldus ringi liigub nimelt:
elab tsaaritar - kõik maa
pilku pöörda talt ei saa:
päev ta kõrval tuhmub ära,
öö saab temalt päevasära,
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval.
Väärikas ja malbe näib ta,
paabulinnu kombel käib ta,
ja kui suu kord lahti teeb,
näib, kui laulaks ojaveed.
Noh, tõemeeli luiskaksime,
öeldes, et see pole ime!"
Võõrad mõttes vaikivad,
vaidlema ei hakka nad.
Imet tsaar ei pea just pahaks.
Vürst küll vihastada tahaks,
vanaema silmast meel
siiski kahju tunneb veel;
haub ta ümber meelepaha,
ninale siis laskub maha -
nina kõigi silma all
paisub suureks nagu pall.
Kohe algab kisa-kära,
joostakse kui arust ära:
"Appi! Vahtkond! Oota! Pea!
Kuhu kadus ta?...Ei tea...
Tapke kimalaseroju..."
Aga aknast välja, koju
oma vürstilinna see
juba lendab üle vee.