Vürst Gvidon käib mererannal,
jälle hinges muret kannab.
Näe - seal virvendavas vees
ujub valge luik ta ees.
"Tere, vürst miks on su silmad
sumedad kui sompus ilmad?
Ütle, mis teeb kurvaks sind?"
Pärib luigekene-lind.
Vürst nii kostab kurva moega:
"Piinab mure mehepoega -
kaasa endale kõik said,
minul kaasat pole vaid..."
"Kas ehk enda jaoks sa mõnda
silmas pead?"-"Käib kumu nõnda:
elab tsaaritad - kõik maa
pilku pöörda talt ei saa.
Päev ta kõrval tuhmub ära,
öö saab temalt päeva sära,
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval,
väärikas ja malbe näib ta,
paabulinnu kombel käib ta,
ja kui suu vaid lahti teeb,
näib, kuis laulaks ojaveed.
Kuid see jutt on vahest vale?"
Kauaks luik nüüd küsijale
vastuse jääb võlgu, siis
mõtlikult ta lausub nii:
"Jah, on olemas see piiga,
kuid sa ära rutta liiga-
kaasa pole kindapaar,
mida vahetada saab.
Kuula mind: on teada ammu,
et just seda sammu
kaua kaaluma veel pead
või sest loost ei tule head."
Vandus vürst, et selle sammu
on ta läbi mõelnud ammu,
et tal aeg on võtta naist,
nagusaimat nägusaist,
et ta lahti eal ei ütle
sellest nõust ja tsaaritütre,
kui ka möirgaks merevood,
ilma otsast koju toob.
Valge luik vaid ohkas raugelt,
lausus tasa: "Miks nii kaugelt?
Vaata, vürst, mu vägimees,
tsaaritütar on su ees!"
Sedamaid ta laotab tiivad,
korraks vetepinda riivab,
kerkib õhku, langeb sealt,
kaldale ning korrapealt,
silmad rõõmsalt sätendamas,
tsaaritariks muutub samas:
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval,
väärikas ja malbe näib ta,
paabulinnu kombel käib ta,
ja kui suu vaid lahti teeb,
näib, kui laulaks ojaveed.
Vürst täis õhinat ja indu
surus neitsi vastu rindu
ning ta kibekähku siis
kalli memme juurde viis,
põlvedele langes sinna,
palus: "Emake-tsaarinna!
Kaasa leidsin nägusa,
sulle tütre tegusa,
võta käed me peale panna,
õnnistus nüüd meile anna,
et meid teel, mis poleks karm,
üksmeel ühendaks ja arm."
Ema nuttes embab noori,
imettegevat ikooni
hoides õnnistab ta neid:
"Jumal kaitsku, lapsed, teid!"
Vürst ei viivita nüüd kaua,
paneb paika pulmalaua.
Elu oma rada käib -
lapsi ootama nad jäid.
Vahel vee ja vahel taeva
lauge laine kannab laeva,
valged purjed mastipuul,
purjedesse puhub tuul.
Kaljusaarel mere süles
linn kui ime kerkib üles,
suurtükk kõmab üle vee,
võõraid külla kutsub see.
Mis siis muud, kui maale astu!
Vürst Gvidon neid võtab vastu,
söödab neid ja joodab neid,
nõuab nendelt vastuseid:
"Kust teid tuul toob? Mida veate?
Kuhu kaarde purjed seate?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
salakaubad täitmas lasti,
kauplesime viletsasti,
nüüd meil üle merevee
ees on kauge meretee:
teispool kaljusaart Bujaani
külastame tsaar Saltaani."
Vürst siis teele saadab neid:
"Kandku pärituuled teid!
Et ei segaks torm te plaani!
Külastades tsaar Saltaani
pärige, miks pole veel
ta me juurde pole teel!
Ootame kõik siiamaani ...
Õelge: kummardades maani
teda tervitab Gvidon."
Võõrad jälle merel on,
aga vürst jääb seekord maha,
kaasat jätta ta ei taha.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment