Merel kerkib, vajub voog,
lendab laev, mil sees on hoog,
külastama tsaar Saltaani
teispool kaljusaart Bujaani.
Näe, kui kallis taeva and
juba paistabki see rand.
Mis siis muud, kui maale astu!
Tsaar Saltaan neid võtab vastu.
Näevad võõrad: troon on seal,
troonil tsaar, kel kroon on peas.
Baabarihha-tsaariema,
kangur, kokk on ümber tema,
kolmekesi vahivad
nelja silmaga seal nad.
Võõrad lauda kutsub ruttu
tsaar Saltaan ja algab juttu:
"Oi te, mehed mere pealt!
Kust toob tee? Mis kuuldub sealt?
Head või halba näeb maailmas?
Kas mõnd imet keegi silmas?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
head ja halba hakkab silma,
imet näeb kesk suurt maailma:
kerkib merest saar ja seal
linn on kõrge kalda peal:
müürid, lossid kõrged-laiad,
kirikud ja kloostriaiad...
Lossi ees on kuusk, ta all
maja - puhtani kristall!
Taltsas orav selles asub,
keda alles näha tasub!
Orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab.
Pähkleil aga, mis ta avab,
kuldsed koored sätendavad,
tuum neil smaragdist on sees -
kokku loeb neid ametmees.
Imet veel, mis ebamaine
näeb seal: mühab merelaine,
vesi vahutab ja keeb,
kalda poole otsib teed,
tulvab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest,
nelikümmend vägimeest,
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.
Pole ilmas võrdest neile
ustavaile valvureile.
Vürstil kaasa on - kõik maa
pilku pöörda talt ei saa:
päev ta kõrval tuhmub ära,
öö saab temalt päeva sära,
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval.
Valitseb Gvidon seal linnas,
vürst, kel julge süda rinnas.
Käskis ta meid: "Sõnum vii
tsaarile ning räägi nii:
"Vürstilinnas siiamaani
ootavad kõik tsaar Saltaani."""

Mida teha, tsaar nüüd teab,
laevastiku valmis seab.
Õed küll lämbumas on vihha,
niikui ämmgi - Baabarihha:
sinna paika jäägu saar,
parem koju jäägu tsaar!
Tsaar ent kuulamast neid lakkab,
kurjalt kärkima nüüd hakkab:
"Kes ma olen, laps või tsaar?
Varsti näeb mind vürstisaar!"
Lauale lõi rusikaga,
läks, et uks tal paukus taga.

Istub aknal vürst Gvidon,
vahib merd ning nukker on.
Meri vaikib, hingab vaevu ...
Äkki - paistma hakkab laevu,
ümber sinendavad veed,
kaugelt lähenevad need:
tsaar Saltaan on mereretkel
külla saabumas sel hetkel.
Vürstil rõõmust süttis põu,
tõusis, kärgatas kui kõu:
"Kullakallis emakene!
Mu vürstinna keanakene!
Keegi teel on üle vee,
vist me taadike on see..."
Laevad saabumas on linna,
suunab vürst pikksilma sinna:
tsaar Saltaan on laevalael,
talle otse silma kaeb,
Baabarihha-tsaariema,
kangur, kokk on ümber tema,
uudishimulikult nad
ümberringi vahivad.
Kõmab suurtükk, samal ajal
linnast kellakumin kajab.
Sõidab merele Gvidon
ja seal tsaaril vastas on
niikui õestel kangur-kokal,
Baabarihha-lobamokal.
Linna vürst sel tunnil veel
tsaari toob ja vaikib teel.

Lossi minnakse sealsamas
Soomussärgid sätendamas,
paistab väravate eest
nelikümmend vägimeest,
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor on nende ees.
Tsaar saab lossiõue vaevalt:
kuuse all, mis kõrgem taevast,
orav laulu laksutab,
kuldseid pähkleid praksutab,
kõlinal kui tähekillud
smaragdtuumad kotti pillub,
kuldseid koori siin ja seal
virnas on üksteise peal.
Aeg sealt edasi on minna.
Kes siis see on? Noor vürstinna:
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval,
väärikas ja malbe näib ta,
paabulinnu kombel käib ta,
kõrval ämm. Jääb seisma tsaar:
tuttav kuju, kulmukaar ...
Tsaaril süda süttib silmsi:
"Mida näen? Kas on see ilmsi?"
Vahtis tsaar vastleitud naist,
pale märg veel pisaraist,
kaissu haaras siis tsarinna,
oma poja ja vürstinna.
Enne veel, kui tund sai täis,
lossis rõõmupidu käis.
Baabarihha, õeksed-neitsid
hirmunult end nurka peitsid,
suure vaevaga nad sealt
leiti ja kõik korrapealt
süüdlaseks end tunnistasid,
nutujoru lahti lasid.
Kuis ka süüdi olid need,
tsaar nad saatis oma teed.
Pidu kestis ... Viimaks toodi
tsaargi vintis peaga voodi.
Jõin seal minagi, mis muud,
kuid ei saanud märjaks suud.