Jõuab randa, kuuleb nüüd:
justkui kostaks hädahüüd...
Vaatab siis veepiiri taha,
näeb, et lugu on seal paha:
vaevalt paistes mereveest,
luik end kaitseb kulli eest,
vees ta peksleb viimse jõuga,
aga kull seal kurja nõuga
küüned välja sirutab,
nokaga just virutab...
Äkki vibunöör on pingul,
õhus nool sel hetkel vingub.
Vibukaart veel hoidmas käed,
vaatab tsaaripoeg ja näeb:
langeb kull ning enda veres
veidral häälel soigub meres,
talle hoope jagab veel
luik ja viimaks veteneel,
keereldes seal ringi pisut,
õela röövli kaasa kisub.
Samas juba kaldavees
luik on tsaaripoja ees:
"Sina, tsaaripoeg, mu säästsid,
surmasuus mu elu päästsid
ja su ees ma kannan süüd,
et sa saagita jäid nüüd,
et su nool, misläbi hukkus
kuri kiskja, merre kukkus.
Halvata ent pole head -
ausa tasu saama pead:
polnud luik see, kelle päästsid,
kauni neitsi hinge säästsid,
polnud kull see, kelle tõid
alla sealt, vaid kuri nõid.
Meeles pean sind eluaja,
uuesti mind näed, kui vaja,
homset ette ju ei tea,
mine nüüd ja uinu pea!"

Kaobki luik-lind taevasinna.
Aga pojaga tsarinna
mõtleb, ilma et nad sööks
heita puhkama seks ööks.
Kaovad uned pilla-palla,
tsaaripoeg lööb silmad valla.
Mis ta näeb! Oh imestust!
Kerkib linn siinsamas just!
Kuldamas on tõusev päike
valgeid müüre, võlvikäike,
väravate kaarjaid suid,
kloostriaedu, kirikuid...
Ka tsarinna hõõrub silmi:
on see unes või on ilmsi?
Sõnab tsaaripoeg: "Vist mind
narrib luik, see nägus lind?"
Kiirelt lähevad nad linna,
aga jõudnud vaevalt sinna,
valjult kellade kaskaad
täidab taevast, matab maad.
Kiitust üürgamas on koorid,
rahvas neile vastu voorib,
kuldsed tõllad täitmas teid,
hoovkond vastu võtab neid.
Käivad austust avaldamas
kõik ja tsaaripoega samas
vürstiks kroonivad, et võiks
teda teenida nad kõik.
Ja siitpeale vürstilinna
valitseb ta ning tsarinna
loal ta nimeks nüüdsest on
kõrgeaulik vürst Gvidon.