Merel kerkib, vajub voog,
lendab laev, mil sees on hoog,
külastama tsaar Saltaani
teispool kaljusaart Bujaani.
Näe, kui kallis taeva and
juba paistabki see rand.
Mis siis muud, kui maale astu!
Tsaar Saltaan neid võtab vastu.
Näevad võõrad: troon on seal,
troonil tsaar, kel kroon on peas.
Baabarihha-tsaariema,
kangur, kokk on ümber tema,
kolmekesi vahivad
nelja silmaga seal nad.
Võõrad lauda kutsub ruttu
tsaar Saltaan ja algab juttu:
"Oi te, mehed mere pealt!
Kust toob tee? Mis kuuldub sealt?
Head või halba näeb maailmas?
Kas mõnd imet keegi silmas?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
head ja halba hakkab silma,
imet näeb kesk suurt maailma:
kerkib merest saar ja seal
linn on kõrge kalda peal:
müürid, lossid kõrged-laiad,
kirikud ja kloostriaiad...
Lossi ees on kuusk, ta all
maja - puhtani kristall!
Taltsas orav selles asub,
keda alles näha tasub!
Orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab.
Pähkleil aga, mis ta avab,
kuldsed koored sätendavad,
tuum neil smaragdist on sees -
kokku loeb neid ametmees.
Imet veel, mis ebamaine
näeb seal: mühab merelaine,
vesi vahutab ja keeb,
kalda poole otsib teed,
tulvab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest,
nelikümmend vägimeest,
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.
Pole ilmas võrdest neile
ustavaile valvureile.
Vürstil kaasa on - kõik maa
pilku pöörda talt ei saa:
päev ta kõrval tuhmub ära,
öö saab temalt päeva sära,
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval.
Valitseb Gvidon seal linnas,
vürst, kel julge süda rinnas.
Käskis ta meid: "Sõnum vii
tsaarile ning räägi nii:
"Vürstilinnas siiamaani
ootavad kõik tsaar Saltaani."""

Mida teha, tsaar nüüd teab,
laevastiku valmis seab.
Õed küll lämbumas on vihha,
niikui ämmgi - Baabarihha:
sinna paika jäägu saar,
parem koju jäägu tsaar!
Tsaar ent kuulamast neid lakkab,
kurjalt kärkima nüüd hakkab:
"Kes ma olen, laps või tsaar?
Varsti näeb mind vürstisaar!"
Lauale lõi rusikaga,
läks, et uks tal paukus taga.

Istub aknal vürst Gvidon,
vahib merd ning nukker on.
Meri vaikib, hingab vaevu ...
Äkki - paistma hakkab laevu,
ümber sinendavad veed,
kaugelt lähenevad need:
tsaar Saltaan on mereretkel
külla saabumas sel hetkel.
Vürstil rõõmust süttis põu,
tõusis, kärgatas kui kõu:
"Kullakallis emakene!
Mu vürstinna keanakene!
Keegi teel on üle vee,
vist me taadike on see..."
Laevad saabumas on linna,
suunab vürst pikksilma sinna:
tsaar Saltaan on laevalael,
talle otse silma kaeb,
Baabarihha-tsaariema,
kangur, kokk on ümber tema,
uudishimulikult nad
ümberringi vahivad.
Kõmab suurtükk, samal ajal
linnast kellakumin kajab.
Sõidab merele Gvidon
ja seal tsaaril vastas on
niikui õestel kangur-kokal,
Baabarihha-lobamokal.
Linna vürst sel tunnil veel
tsaari toob ja vaikib teel.

Lossi minnakse sealsamas
Soomussärgid sätendamas,
paistab väravate eest
nelikümmend vägimeest,
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor on nende ees.
Tsaar saab lossiõue vaevalt:
kuuse all, mis kõrgem taevast,
orav laulu laksutab,
kuldseid pähkleid praksutab,
kõlinal kui tähekillud
smaragdtuumad kotti pillub,
kuldseid koori siin ja seal
virnas on üksteise peal.
Aeg sealt edasi on minna.
Kes siis see on? Noor vürstinna:
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval,
väärikas ja malbe näib ta,
paabulinnu kombel käib ta,
kõrval ämm. Jääb seisma tsaar:
tuttav kuju, kulmukaar ...
Tsaaril süda süttib silmsi:
"Mida näen? Kas on see ilmsi?"
Vahtis tsaar vastleitud naist,
pale märg veel pisaraist,
kaissu haaras siis tsarinna,
oma poja ja vürstinna.
Enne veel, kui tund sai täis,
lossis rõõmupidu käis.
Baabarihha, õeksed-neitsid
hirmunult end nurka peitsid,
suure vaevaga nad sealt
leiti ja kõik korrapealt
süüdlaseks end tunnistasid,
nutujoru lahti lasid.
Kuis ka süüdi olid need,
tsaar nad saatis oma teed.
Pidu kestis ... Viimaks toodi
tsaargi vintis peaga voodi.
Jõin seal minagi, mis muud,
kuid ei saanud märjaks suud.

Vürst Gvidon käib mererannal,
jälle hinges muret kannab.
Näe - seal virvendavas vees
ujub valge luik ta ees.
"Tere, vürst miks on su silmad
sumedad kui sompus ilmad?
Ütle, mis teeb kurvaks sind?"
Pärib luigekene-lind.
Vürst nii kostab kurva moega:
"Piinab mure mehepoega -
kaasa endale kõik said,
minul kaasat pole vaid..."
"Kas ehk enda jaoks sa mõnda
silmas pead?"-"Käib kumu nõnda:
elab tsaaritad - kõik maa
pilku pöörda talt ei saa.
Päev ta kõrval tuhmub ära,
öö saab temalt päeva sära,
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval,
väärikas ja malbe näib ta,
paabulinnu kombel käib ta,
ja kui suu vaid lahti teeb,
näib, kuis laulaks ojaveed.
Kuid see jutt on vahest vale?"
Kauaks luik nüüd küsijale
vastuse jääb võlgu, siis
mõtlikult ta lausub nii:
"Jah, on olemas see piiga,
kuid sa ära rutta liiga-
kaasa pole kindapaar,
mida vahetada saab.
Kuula mind: on teada ammu,
et just seda sammu
kaua kaaluma veel pead
või sest loost ei tule head."
Vandus vürst, et selle sammu
on ta läbi mõelnud ammu,
et tal aeg on võtta naist,
nagusaimat nägusaist,
et ta lahti eal ei ütle
sellest nõust ja tsaaritütre,
kui ka möirgaks merevood,
ilma otsast koju toob.
Valge luik vaid ohkas raugelt,
lausus tasa: "Miks nii kaugelt?
Vaata, vürst, mu vägimees,
tsaaritütar on su ees!"
Sedamaid ta laotab tiivad,
korraks vetepinda riivab,
kerkib õhku, langeb sealt,
kaldale ning korrapealt,
silmad rõõmsalt sätendamas,
tsaaritariks muutub samas:
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval,
väärikas ja malbe näib ta,
paabulinnu kombel käib ta,
ja kui suu vaid lahti teeb,
näib, kui laulaks ojaveed.
Vürst täis õhinat ja indu
surus neitsi vastu rindu
ning ta kibekähku siis
kalli memme juurde viis,
põlvedele langes sinna,
palus: "Emake-tsaarinna!
Kaasa leidsin nägusa,
sulle tütre tegusa,
võta käed me peale panna,
õnnistus nüüd meile anna,
et meid teel, mis poleks karm,
üksmeel ühendaks ja arm."
Ema nuttes embab noori,
imettegevat ikooni
hoides õnnistab ta neid:
"Jumal kaitsku, lapsed, teid!"
Vürst ei viivita nüüd kaua,
paneb paika pulmalaua.
Elu oma rada käib -
lapsi ootama nad jäid.

Vahel vee ja vahel taeva
lauge laine kannab laeva,
valged purjed mastipuul,
purjedesse puhub tuul.
Kaljusaarel mere süles
linn kui ime kerkib üles,
suurtükk kõmab üle vee,
võõraid külla kutsub see.
Mis siis muud, kui maale astu!
Vürst Gvidon neid võtab vastu,
söödab neid ja joodab neid,
nõuab nendelt vastuseid:
"Kust teid tuul toob? Mida veate?
Kuhu kaarde purjed seate?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
salakaubad täitmas lasti,
kauplesime viletsasti,
nüüd meil üle merevee
ees on kauge meretee:
teispool kaljusaart Bujaani
külastame tsaar Saltaani."
Vürst siis teele saadab neid:
"Kandku pärituuled teid!
Et ei segaks torm te plaani!
Külastades tsaar Saltaani
pärige, miks pole veel
ta me juurde pole teel!
Ootame kõik siiamaani ...
Õelge: kummardades maani
teda tervitab Gvidon."
Võõrad jälle merel on,
aga vürst jääb seekord maha,
kaasat jätta ta ei taha.

Merel kerkib, vajub voog,
lendab laev, mil sees on hoog,
külastama tsaar Saltaani
teispool kaljusaart Bujaani.
Näe, kui kallis taeva-and
juba paistabki see rand!
Mis siis muud, kui maale astu!
Tsaar Saltaan neid võtab vastu,
lossi lähevad kõik reas,
kimalane teiste seas.
Istub keset kulda-karda
tsaar Saltaan ja silub parda,
peas tal särab kuldne kroon,
aga näol on murejoon.
Baabarihha-tsaariema,
kangur, kokk on ümber tema,
kolmekesi vahivad
nelja silmaga seal nad.
Võõrad lauda kutsub ruttu
tsaar Saltaan ja algab juttu:
"Oi te, mehed mere pealt!
Kust toob tee? Mis kuuldub sealt?
Head või halba näeb maailmas?
Kas mõnd imet keegi silmas?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
head ja halba hakkab silma,
imet näeb kesk suurt maailma:
kerkib merest saar ja seal
linn on kõrge kalda peal.
Lugu näeb, mis ebamaine:
mühab, tulvab merelaine,
kalda poole otsib teed,
uhab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.
Kahekaupa paigal tammub
rivi ja siis marsisammul
linna läheb, mida nad
vaenlase eest kaitsevad, -
pole ilmas võrdset neile
ustavaile valvureile ...
Ja sind tervitab Gvidon,
kes seal vürstitroonil on."
Meeldis tsaarile see ime.
"Vürstisaart, mis imeline,
külastan niipea kui saan,"
lubas neile tsaar Saltaan.
Õeksed lämbumas on vihha,
aga ämm - too Baabarihha,
muhatab ning räägib nii:
"Eksi meid see jutt ei vii!
Tuleb merest vägi mingi
ja seal kuskil hulgub ringi!
On seal tõtt või valet koos,
imet ma ei näe ses loos.
Kuid ma tean ka tõelist imet!
Kuuldus ringi liigub nimelt:
elab tsaaritar - kõik maa
pilku pöörda talt ei saa:
päev ta kõrval tuhmub ära,
öö saab temalt päevasära,
kuusirp palmikuis on tal,
täht on laubal kiirgaval.
Väärikas ja malbe näib ta,
paabulinnu kombel käib ta,
ja kui suu kord lahti teeb,
näib, kui laulaks ojaveed.
Noh, tõemeeli luiskaksime,
öeldes, et see pole ime!"
Võõrad mõttes vaikivad,
vaidlema ei hakka nad.
Imet tsaar ei pea just pahaks.
Vürst küll vihastada tahaks,
vanaema silmast meel
siiski kahju tunneb veel;
haub ta ümber meelepaha,
ninale siis laskub maha -
nina kõigi silma all
paisub suureks nagu pall.
Kohe algab kisa-kära,
joostakse kui arust ära:
"Appi! Vahtkond! Oota! Pea!
Kuhu kadus ta?...Ei tea...
Tapke kimalaseroju..."
Aga aknast välja, koju
oma vürstilinna see
juba lendab üle vee.

Vürst Gvidon käib mererannal,
jälle hinges muret kannab.
Näe, seal virvendavas vees
ujub valge luik ta ees.
"Tere, vürst, miks on silmad
sumedad kui sompus ilmad?
Ütle, mis teeb kurvaks sind?"
pärib luigekene-lind.
Vürst nii kostab kurva moega:
"Piinab mure mehepoega -
ihkan imet ebamaist
näha linnaväravaist.
Hingel lasub see kui paine:
merel mühama lööb laine,
vesi vahutab ning keeb,
kalda poole otsib teed;
tulvab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest,
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib teiste ees."
Kostab valge luik: "See mure
südant nüüdsest sul ei pure!
Seda imet tunnen-tean
ja sind rõõmustama pean:
kõik need vägimehed merest
on mu vennad samast perest.
Sammud rõõmsalt koju sea
ja neid külla oota pea."

Vürst, kes muretsemast lakkas,
lossitorni läks ja hakkas
silmitsema merd ... Näe, see
järsku mühama lööb vee!
Tulvab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest.
Kahekaupa paigal tammub
rivi ning siis marsisammul
toob nad soldat-kroonumees
linna, käies kõige ees.
Vürst eks troonist alla tõtta,
et neid kõiki vastu võtta.
Talle kõige rahva ees
räägib soldat-kroonumees:
"Käsu andis luik su linna
vaenlase eest kaitsma minna,
sinu kõrval on me koht,
siis, kui kuskil luurab oht.
Sestap olukorra sunnil
igal päeval samal tunnil
väljuvad siin mereveest
nelikümmend vägimeest.
Peagi niisiis kokku saame,
maha jätame nüüd maa me,
meile armsamad on veed."
Ja kõik läksid oma teed.

Vahel vee ja vahel taeva l
lauge laine kannab laeva,
valged purjed mastipuul,
purjedesse puhub tuul.
Kaljusaarelt mere süles
linn kui ime kerkib üles,
suurtükk kõmab üle vee ,
võõraid külla kutsub see.
Mis siis muud, kui maale astu!
Vürst Gvidon neid võtab vastu,
söödab neid ja joodab neid,
nõuab nendelt vastuseid:
"Kus toob tuul teid? Mida veate?
Kuhu kaarde purjed seate?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
mõõgad, saablid täitmas lasti,
kauplesime usinasti,
nüüd meil üle merevee
ees on kauge meretee:
teispool kaljusaart Bujaani
külastame tsaar Saltaani."
Vürst siis teele saadab neid:
"Kandku pärituuled teid!
Külastades tsaar Saltaani
öelge: kummardades maani
teda tervitab Gvidon,
kes siin valitsejaks on."

Hüvasti siis võõrad jätsid,
jälle merele siis läksid.
Vürst käib rannal - luik ta ees
ujub virvendavas vees.
Palub vürst: "Hing ihkab sinna ...
Mere taha käsib minna ..."
Jälle tiivad tõstis veest
luik ja kastis vägimeest.
Vürsti võluvägi puutus
ja ta kimalaseks muutus,
tõusis õhku korrapealt,
merele siis lendas sealt,
jõudis laevale ja pakku
puges suurde mastiprakku.

Merel kerkib, vajub voog
lendab laev, mil sees on hoog
külastama tsaar Saltaani
teispool kaljusaart Bujaani.
Näe, kui kallis taeva-and
juba paistabki see rand.
Mis siis muud, kui maale astu!
Tsaar Saltaan neid võtab vastu.
Lossi sammuvad kõik reas,
kärbes lendab teiste seas.
Istub keset kulda-karda
tsaar Saltaan ja silub parda,
peas tal särab kuldne kroon,
aga näol on murejoon.
Baabarihha-tsaariema,
kangur, kokk on ümber tema,
niikui padakonnad nad
õelalt ringi vahivad.
Võõrad lauda kutsub ruttu
tsaar Saltaan ja algab juttu:
"Oi te, mehed mere pealt!
Kust toob tee? Mis Kuuldub sealt?
Head või halba näeb maailmas?
Kas mõnd imet keegi silmas?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
head ja halba hakkab silma,
imet näeb kesk suurt maailma:
kerkib merest saar ja seal
linn on kõrge kalda peal:
müürid, lossid kõrged-laiad,
kirikud ja kloostriaiad ...
Lossi ees on kuusk, ta all
maja - puhtani kristall,
taltsas orav selles asub,
keda alles näha tasub!
Orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab,
pähkleil aga, mis ta avab,
kuldsed koored sätendavad,
selgest smaragdist on tuum.
Seisab nurgal valveruum:
vahid silmas peavad maja,
igal sammul ümmardaja,
arvet peab üks ametmees -
raamat käes ja prillid ees.
Koortest vermitakse raha,
saates seda mere taha,
virnas lasub smaragdeid,
laod ja vakad täis on neid,
kehvus kedagi ei paina,
pole hütte, lossid aina ...
Ja sind tervitab Gvidon,
kes seal valitsejaks on."
Meeldis tsaarile see ime.
"Vürstisaart, mis imeline,
külastan niipea kui saan,"
lubas neile tsaar Saltaan.
Õed ent lämbumas on vihha,
niikui ämmgi - Baabarihha:
sinna paika jäägu saar,
parem koju jäägu tsaar!
Muigutades salamahti,
kohe kangur suu teeb lahti:
"Noh nüüd imet näha said,
orav kive närib vaid,
loobib pärle, kraabib kulda
hunnikusse suure hulga ...
Kõmu käib, ei otsa äärt.
Kõik see pole kõneväärt.
Imet tean, mis ebamaine:
mühab äkki merelaine,
vesi vahutab ja keeb,
kalda poole otsib teed;
tulvab randa taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest,
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudenaa,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.
Noh, kui tõtt nüüd ütleksime,
siis tõepoolest see on ime!"
Võõrad mõttes vaikivad,
vaidlema ei hakka nad.
Paelus ime tsaar Saltaani,
aga mõistes kangru plaani,
kärbes, väike kaval vend,
tädi silma puuris end.
Kohkub kangur, kargab püsti,
kurt ja pime poolenisti.
Karjuvad kõik: "Oota! Pea!
Kuhu kadus ta? ei tea ...
Püüdke kinni kärbse roju!"
Aga aknast välja, koju
oma vürstilinna see
juba lendab üle vee.

Jälle vürst Gvidon käib rannal,
hinges muremõtteid kannab.
Näe seal virvendavas vees
ujub valge luik ta ees.
"Tere vürst, miks on su silmad
sumedad kui sompus ilmad?
Ütle, mis teeb kurvaks sind?"
pärib luigekene-lind.
Vürst nii kostab kurva moega:
"Piinab mure mehepoega;
tahaksin, et oleks mul
muremõtteist vaevatul
ime, mis on imest suurem:
kasvab kuusk ja kuuse juurel
orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab.
Pähkleil aga, mis ta avab,
kuldsed koored sätendavad,
tuum on selgest smaragdist.
Kuid see luiskejutt on vist?"
Luik, see valgekaelaline,
kostab: "Olemas see ime,
millest räägib rahvasuu.
Hästi, vürst, mu sõber truu,
ära tusast palet näita,
rõõm on sinu soovi täita."
Kuuldust rõõmutsemas meel,
vürst käib jälle koduteel.
Kodus näeb: just nagu soovis,
kõrge kuusk on lossihoovis,
orav vaatab kuuse alt,
pureb pähkleid usinalt,
siia koorte kuldsed killud,
sinna smaragd-tuumad pillub,
rõõmsalt pähkleid praksutab,
ise laulu laksutab,
et kõik ristirahvas kuuleb:
oi te tuuled, meretuuled ...
Seisis, vahtis vürst Gvidon:
"Noh, see ime alles on!
Oi sind, luike - saagu sulle
osaks sama rõõm, mis mulle!"
Hiljem oravale veel
vürst kristallse maja teeb,
valvurid seal kaitsma maja,
määrab tööle kirjutaja,
kes seal rangelt korda peab,
pähklid loeb ja virna seab.

Vahel vee ja vahel taeva
lauge laine kannab laeva,
valged purjed mastipuul,
purjedesse puhub tuul.
Kaljusaarel mere süles
linn kui ime kerkib üles,
suurtükk kõlab üle vee,
võõraid külla kutsub see.
Mis siis muud, kui maale astu!
Vürst Gvidon neid võtab vastu,
söödab neid ja joodab neid,
nõuab nendelt vastuseid:
"Kust toob tuul teid? mida veate?
Kuhu kaarde purjed seate?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
doni täkud täitmas lasti,
kauplesime usinasti,
nüüd meil üle merevee
ees on kauge meretee:
teispool kaljusaart Bujaani
külastame tsaar Saltaani."
Vürst siis teele saadab neid:
"Kandku pärituuled teid!
Külastades tsaar Saltaani,
öelge: kummardades maani
teda tervitab Gvidon,
kes siin valitsejaks on."

Hüvasti siis võõrad jätsid,
jälle merele sealt läksid.
Vürst käib rannal - luik ta ees
ujub virvendavas vees.
Palub vürst: "Ma jälle sinna,
mere taha ihkan minna ..."
jälle tiivad tõstis veest,
luik ja kastis vägimeest,
kärbseks muutus samal viivul
vürst ja kadus tuuletiivul,
jõudis laevale ning paos
oli kitsas mastipraos.

Merel tõuseb, vajub voog,
lendab laev, mil sees on hoog,
külastama tsaar Saltaani
teispool kaljusaart Bujaani.
Näe, kui kallis taeva-and
juba paistabki see rand.
Mis siis muud, kui maale astu!
Tsaar Saltaan neid võtab vastu.
Lossi sammuvad kõik reas,
sääskki lendab teiste seas.
Istub keset kulda-karda
tsaar Saltaan ja silub parda,
peas tal särab kuldne kroon,
aga näol on murejoon.
Baabarihha-tsaariema,
kangur, kokk on ümber tema,
istuvad ta kõrval nad,
talle silma vahivad.
Võõrad lauda kutsus ruttu
tsaar Saltaan ja algas juttu:
"Oi te, mehed mere pealt!
kust toob tee? Mis kuuldub sealt?
Head või halba näeb maailmas?
Kas mõnd imet keegi silmas?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
head ja halba hakkas silma,
imet näeb kesk suurt maailma:
seisis meres üksik laid,
ümber laine mühas vaid.
Tühjus igal taevakaarel,
tamm vaid kasvas sellel saarel.
Uhke linn nüüd kerkib seal
kõrgel kaljukalda peal:
müürid, lossid kõrged laiad,
kirikud ja kloostriaiad.
Valitsejaks aga on
selles linnas vürst Gvidon.
Tervitusi toome temalt."
Tsaar ei väsi imetlemast.
Lausub nõnda tsaar Saltaan:
"Teda külastan, kui saan."
Õed ent lämbumas on vihha,
niikui ämmgi - Baabarihha:
sinnapaika jäägu saar,
parem koju jäägu tsaar!
"Noh on imeke ju seegi -
saarel linna nägi keegi,"
kohe ketrama kui vokk
kavalasti hakkab kokk.
"Aga imet tean, mis suurem:
kasvab kuusk ja kuuse juurel
orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab.
Pähkleil aga, mis ta avab,
kuldsed koored sätendavad,
tuum on selgest smaragdist.
See on ime alles vist!"
Paelus ime tsaar Saltaani,
aga mõistes koka plani,
sääsk, see väike kaval vend,
tädi silma puuris end.
Kohkus kokk ja kargas püsti,
kurt ning pime poolenisti.
Sääske püüdma vihahoos
tormasid kõik üheskoos:
"Näe, kus kihulaseroju!...
Oota sa..." Kuid juba koju
oma vürstilinna see
lendas üle merevee.

Vahel vee ja vahel taeva
lauge laine kannab laeva,
valged purjed mastipuul,
purjedesse puhub tuul.
Aga laevnikud kui lummas
laevalael on suures summas,
midagi seesugust veel
nähtud pole mereteel:
tühjal saarel mere süles
linn kui ime kerkib üles,
suurtükk kõmab üle vee,
võõraid külla kutsub see.
Mis siis muud, kui maale astu!
Vürst Gvidon neid võtab vastu,
söödab neid ja joodab neid,
nõuab nendelt vastuseid:
"Kus teid tuul toob? Mida veate?
Kuhu kaarde purjed seate?"
Kostavad nad sedamaid:
"Maad kõik läbi käidud said,
sooblinahad täitmas lasti,
kauplesime usinasti,
nüüd meid üle merevee
idakaarde kannab tee,
teispool kaljusaart Bujaani
külastame tsaar Saltaani."
Lausus neile vürst Gvidon:
"Hüva tuult! Kui mahti on,
minu pooltki tsaar Saltaani
ees siis kummardage maani."
Ammu merele läks laev,
aga, silmis hingevaev,
vürst Gvidon veel seisab rannal,
mõte teda veele kannab.
Näe seal virvendavas vees
ujub valge luik ta ees.
"Tere, vürst, miks on su silmad
sumedad kui sompus ilmad?
Ütle, mis teeb kurvaks sind?"
Pärib luigekene-lind.
Vürst nii kostab kurva moega:
"Piinab mure mehe poega,
soov on isa näha mul,
muremõtteist vaevatul."
Lausus luik: "Sind muudan sääseks,
et sa laeval nõnda pääseks
üle kauge merevee,
peaksid vastu meretee."
Tulles vürsti jalge ette,
samas luik lõi tiivad vette,
kastis vürsti-vägimeest
nõnda, et see nõrgus veest.
Vürsti võluvägi puutus,
kahanes ta, sääseks muutus,
tõusis õhku korrapealt,
merele siis lendas sealt,
jõudis laevale ja pakku
puges ühte mastiprakku.

Jõuab randa, kuuleb nüüd:
justkui kostaks hädahüüd...
Vaatab siis veepiiri taha,
näeb, et lugu on seal paha:
vaevalt paistes mereveest,
luik end kaitseb kulli eest,
vees ta peksleb viimse jõuga,
aga kull seal kurja nõuga
küüned välja sirutab,
nokaga just virutab...
Äkki vibunöör on pingul,
õhus nool sel hetkel vingub.
Vibukaart veel hoidmas käed,
vaatab tsaaripoeg ja näeb:
langeb kull ning enda veres
veidral häälel soigub meres,
talle hoope jagab veel
luik ja viimaks veteneel,
keereldes seal ringi pisut,
õela röövli kaasa kisub.
Samas juba kaldavees
luik on tsaaripoja ees:
"Sina, tsaaripoeg, mu säästsid,
surmasuus mu elu päästsid
ja su ees ma kannan süüd,
et sa saagita jäid nüüd,
et su nool, misläbi hukkus
kuri kiskja, merre kukkus.
Halvata ent pole head -
ausa tasu saama pead:
polnud luik see, kelle päästsid,
kauni neitsi hinge säästsid,
polnud kull see, kelle tõid
alla sealt, vaid kuri nõid.
Meeles pean sind eluaja,
uuesti mind näed, kui vaja,
homset ette ju ei tea,
mine nüüd ja uinu pea!"

Kaobki luik-lind taevasinna.
Aga pojaga tsarinna
mõtleb, ilma et nad sööks
heita puhkama seks ööks.
Kaovad uned pilla-palla,
tsaaripoeg lööb silmad valla.
Mis ta näeb! Oh imestust!
Kerkib linn siinsamas just!
Kuldamas on tõusev päike
valgeid müüre, võlvikäike,
väravate kaarjaid suid,
kloostriaedu, kirikuid...
Ka tsarinna hõõrub silmi:
on see unes või on ilmsi?
Sõnab tsaaripoeg: "Vist mind
narrib luik, see nägus lind?"
Kiirelt lähevad nad linna,
aga jõudnud vaevalt sinna,
valjult kellade kaskaad
täidab taevast, matab maad.
Kiitust üürgamas on koorid,
rahvas neile vastu voorib,
kuldsed tõllad täitmas teid,
hoovkond vastu võtab neid.
Käivad austust avaldamas
kõik ja tsaaripoega samas
vürstiks kroonivad, et võiks
teda teenida nad kõik.
Ja siitpeale vürstilinna
valitseb ta ning tsarinna
loal ta nimeks nüüdsest on
kõrgeaulik vürst Gvidon.

Tsaar vaid pilgu üle lõi
teatest, mille käskjalg tõi
kui ta sattus hullu raevu,
saadik võllast pääses vaevu.
Lõpuks leebus tsaar ja siis
kuller käsu kaasa viis:
"Jääge ootama, mil jõuab
koju tsaar ja aru nõuab."

Sõidab saadik mööda maad,
viimaks pärale ta saab
Õed ent lämbumas on vihha,
niikui ämmgi - Baabarihha.
Taas neil kuri nõu on ees:
purju joodeti see mees
ja ta pauna kavalasti
teine kiri panna lasti.
Enne veel, kui öötund lõi,
käskjalg teate lossi tõi:
"Käsin ustavaid bojaare
osutada teene maale -
värdjas ja tsarinna koos
uputada merevoos."
Ja bojaarid, kurval meelel,
kahetsusesõnad keelel,
seisid härdas silmavees
samal ööl tsarinna ees,
tegid ilmsiks tsaari tahte,
et on ootamas neid kahte
saatuselt nüüd kuri loos.
Tünni nad tsarinna koos
pojaga seejärel peitsid,
tünni tõrvasid ning heitsid
kaldalt merre otsemaid,
täpselt nagu käsu said.

Laotuses on tähekillud,
merel laine vahtu pillub,
pilv käib piki taeva teed,
vaati veeretavad veed.
Kindlalt suletuna sinna
itkeb, ahastab tsarinna,
aga laps saab suuremaks
igas tunnis vaks või kaks.
Kurtes emal kaovad tunnid...
Laps ent lainet tagant sunnib:
"Voog, mu voog, kes mühad nii,
rännuhimulik ja prii,
veered, kuhu viivad kihud,
merekivid peeneks ihud,
kallad üle kaldamaid,
kannad suuri purjekaid -
ära otsa lase leida
meil, vaid kaldale meid heida!"
Kuuletubki talle voog,
rannikul sel raugeb hoog:
vaadi õrnalt kannab sinna,
oma teed et jälle minna.
Märkab ema: maal on nad,
pääsenud on mõlemad!
Kuid kes saab neid tünnist päästa?
Kas siis saatus neid ei säästa?
Juba poeg on jalul, näe,
tünnilakke toetab käe,
lausub: "Päris kena maja,
ainult akent on veel vaja."
Lae sealsamas lükkab eest,
astub välja tünni seest.

Pilgud pääsnuil ringi käivad:
küngast, künkal tamme näevad,
keset laineid kerkib laid,
ümberringi meri vaid.
Mõtles poeg: üks töö on teha,
aeg on kinnitada keha.
Mõtlemata enam muust,
vibuks oksa murdis puust,
ristinööri võttis kaelast,
sõlmis selle vibupaelaks,
kepist noole tegi veel
ja siis oli juba teel
leidma, tulvil jahi-indu,
rannakäärudest mõnd lindu.

Muinasjutt Tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsusrikkast ja võimsast vägilasest Vürst Gvidonist, ning imekaunist luigest-tsaaritarist

Akna all kord õhtu eel
ketrasid kolm piigat veel
"Kui ma oleksin tsarinna
teeksin võõruspeo, et sinna
mahuks rahvas kõigist maist,"
rääkis vanim sõsaraist.
"Kui ma oleksin tsarinna,"
sõnas teine, "tsaarilinna
ja maailma jaoks siis ma
kanga kooksin üksinda."
"Kui ma oleksin tsarinna
tsaarile siis kingiks ma
poja vägilaste soost,"
arvas noorim asjaloost.

Sai vast nõnda öelda mahti,
uks läks tasahilju lahti,
tulvil sära silmapaar,
äkki tuppa astus tsaar.
Olles õeste jutu ajal
seisnud õues piida najal,
tegi viimaks-kuuldu seal
talle enim meelehead.
"Hästi, ole siis tsarinna!"
lausus. "Mingem tsaarilinna,
enne veel, kui talv on ees,
ilmale too vägimees!
Aga teie, kumbki piiga,
ärge kurvastage liiga,
jätke kodukamber siin,
endaga teid kaasa viin:
üks on kokk ja veini kallab,
teine kangaslaudu tallab."

Lossi mõrsjaga läks tsaar.
Neile järgnes õestepaar.
Tsaar ei teinud pikka juttu,
laulatus nüüd peeti ruttu
ja ta noore kaasa siis
suurde pulmalauda viis.
Olles kurdid pidukärast,
auväärt pulmavõõrad pärast
peekrid veel kord kokku lõid
ja nad pulmasängi tõid.
Kokk on köögis õel ja tige,
kangrul rüpp on nutust lige,
mõlematel meel on must,
tulvil kurja kadedust.
Poega aga noor tsarinna
kandma hakkab, kui veel minna
kahkjaks taeva serv ei saa.

Kuid on sõjaohus maa.
Kaasa käte vahelt kistud,
Tsaar nüüd sadulasse istub,
käsib naist: end hoidku see,
kuni kestab sõjatee.
Seni, kui ta kaitstes riiki
keerutab maa piiril piiki,
aeg saab täis ja saabub päev:
poeg tal ilmavalgust näeb.
Hoiab ema uhke moega
last kui kotkas kotkapoega,
tele käskjalg ennast seab,
rõõmustama riigipead.
Õed ent lämbumas on vihha,
niikui ämmgi Baabarihha.
Enne linnast jõudmist veel
käskjalg kinni peeti teel.
Pea läks teele teine kuller,
kaasas sõnum hullust hullem:
"Maha sai tsaarinna vast;
pole nähtud säärast last,
pole hiir ja pole konn ta,
mingi veider värdjas on ta."